'

Ma olen väsinud... kõigest. Viimastel päevadel on minusse nii palju negatiivsust kogunenud. Pidevalt olen kurb ja tüdinenud. See negatiivsus on kurnavam, kui põhjused ise.

Kui oled harjunud olema kogu aeg positiivne ja täis õnne ja elurõõmu, siis on ikka üsna raske hakkama saada, kui sind järsku tabab negatiivsuse hoog. Otsest põhjust tegelikult polegi sellel kõigel, see ongi kõige veidram. Mul on nii palju asju ja inimesi, mis/kes mind rõõmsaks peaks tegema, aga ometi see ei ole nii.

Ma arvan, et mul on koolistress. Hinded, inimesed koolis ja siis need tuleviku valikud, oeh see kõik on nii raske ja ma üldse ei taha sellega tegeleda ega sellele mõeldagi. Hea meelega võtaks oma lähedased sõbrad ja sõidaks kuskile soojale maale reisile. Lihtsalt kõigest ja kõigist eemale, sellest külmast talvest, nõmedast rutiinist ja koolist, mis tuju kõige rohkem rikub.

Õnneks algab juba järgmine nädal vaheaeg, see on ainuke asi, mis mind motiveerib veel koolis käima. Et varsti saab puhata ja nii palju head on ees ootamas! Kui ma vaid suudaks omi mõtteid kuidagi paremuse poole suunata, küll siis läheks see aeg rutemini. Aga ma lähen loen oma lemmikraamatut "Vägi," loodetavasti see raamat suudab mu mõtteid ja enesetunnet parandada.

Ma tunnen ennast väga veidralt. Need tujud ja mõtted ei ole üldse mulle omased. Ka teised pole harjunud mind nägema kurvana, aga ega tegelikult ei näegi..

Aga teile kõigile soovin ma ikka ja jälle ainult head. Palju positiivsust ja kordaminekuid, õnne ja rõõmu! Loodetavasti olen rõõmus mina ka varsti jälle tagasi. Päikest teile! :)